Anti Poolamets: Eesti välispoliitika on rappa läinud, materdades Ameerika rahva ülekaalukat valikut

Riigikogus arutleti Eesti välispoliitika üle ja EKRE seisukohad võttis kokku saadik Anti Poolamets.

“Elame keerulisel ajal ja meie kui väikeriigi esimene nõue on sellisel ajal olla valvas. Meie kui väikeriigi esimene nõue sellisel ajal on hoida liitlasi ja leida uusi liitlasi. Kahjuks antud valitsuse ajal lonkab Eesti välispoliitika mõlemat jalga. Võiks öelda, kohati ta isegi ei lonka, vaid istub, istub tänavaserval ja mõtleb, mida edasi teha.

Tuletan meelde, millist tuld ja tõrva on kallatud praegu Ameerika rahva ülekaalukal tahtel valitud USA presidendi suhtes, küll välispoliitilistel kohtumistel, kus esimesed arutelupunktid on, kuidas selline kahtlane kuju võib saada USA presidendiks. Nüüd on liberaalide jaoks see väga kahtlane kuju saanudki presidendiks. Aga vaadake, olen aastaid rääkinud: me suhtleme riikidega, me peame suhtlema riikidega, mitte üksikute erakondadega. Ja seetõttu on läinud paljuski USA-suunaline poliitika ammu rappa, lihtsalt materdades ühte Ameerika rahva valikut. Tegu ei ole ju 1–2% peal püsiva parteiga, mida mingi meetodiga ei õnnestuks äärmuslaseks tituleerida.

Täna ma lugesin üle kahe lehe lugu Õhtulehest, kus keegi politoloog kirjeldas fašismi taastulekut USA‑sse. Seal oli vähemalt 13–14 tunnust. Ja üks hirmus tunnus oli see, et transinimestega ei arvestata senisel moel enam.

Jah, tõesti, siin ruumis on palju räägitud läänelikest väärtustest, meie liitlastest, kes on nõus ainult siis meiega koostööd tegema, kui me läänelikke väärtusi järgime. Ja tuleb välja, et meie liberaalidest valitsejatele on olnud peamine väärtus vasakäärmuslus, mis väljendub ka vikerkaarelipul Välisministeeriumil, võib-olla kopeerides vikerkaarelippu USA saatkonnal, mis enam sinna ei kerki.

Ma näen seda segadust muidugi meie välispoliitikute silmis, et soovunelm, et Ameerika rahvas valib nende tahte järgi, lendas kildudeks. Aga samal ajal materdamist ei ole siiamaani järgi jäetud. See näitab ka meie välispoliitika ennustajate saamatust, nad ei tunne Ameerika poliitikat, nad ei näe midagi ette, vaid esitavad oma soovunelmaid. Aga meie peame suhtlema riikidega, on seal võimul demokraadid või vabariiklased. See on küpse riigi tunnus.

Ja samamoodi kehtib see muidugi ka põhja vajunud Gruusia poliitika suhtes. Meil võib olla oma arvamus Gruusia uuest valitsusest. Meil võib-olla kriitiline arvamus. Aga, head inimesed, kui OSCE on öelnud oma seisukoha välja, tuhanded valimisvaatlejad on sealt läbi käinud, leidnud puudusi, aga mitte öelnud, et need valimised on täiesti ebalegitiimsed, siis meie asi ei ole välisministri kombel käia tänavatel välisriigis laamendamas. Vaat see on meie välispoliitika põhi.

Kui sul on keskharidusega välisminister, siis sellel on tagajärjed. Ta ei tea midagi, ta ei saa millestki aru ja ta käitub kõigi välispoliitika kuldreeglite vastaselt. Ta läheb välisriigi tänavatele lamenti lööma, nagu anarhosündikalist. Ime, et tal musta lippu käes ei olnud, must-punast lippu.

Kuhu me kukume, kuhu me kukume, kas on veel kusagile kukkuda? Välissaadikud kupatatakse homoparaadidele. Kuidas saab veel alandada neid riike, kus sa oled ja kus on oma väärtusruum? Ja siis meie väikeriigina läheme sinna laiutama solvama vastuvõtjaid nagu Ungaris või mujal. Ja meil on ka välissaadikud, kes ei tule teenistusest selle peale ära, vaid lasevad ennast alandada. Ausalt öeldes, maasikakorjaja elu on ka kõvasti kenam kui lasta ennast alandada välissaadikuna, kupatada ennast kellelgi homoparaadile marssima, lipuke käes. Millal te lähete puna-musta marssidele? Milliste organisatsioonidega te siis peate välisesindajana koostööd tegema? Kas juba mingite terroristidega või? Kui kaugele saab kukkuda?

Sel ajal me näeme, et ka Ukraina poliitika on mitmest kohast lombakas. Selle asemel et sisuga tegeleda, rohkem sisuga, panustada sõjaliselt, militaarabiga, meie valitsus vastab küsimusele, miks teil on siin üle 10 000 väejooksiku niigi vaesuva Eesti rahva leivakotil: aga las nad olla, on meie valitsuse vastus. See on nüüd väärtuspõhine poliitika. Sel ajal, kui Ukrainas napib igal pool võitlejaid, kui isegi lennuväest tõmmatakse mehi ära rindele, siis osad mehed on siin ahju peal Eesti pensionäride kulul, kelle maksud on tõusnud. Kas pole huvitav abi? Nii et abi peab olema tegelik, mõjuv ja lõikav.

Muidugi, enesevigastamine majanduslikult mõjutab meid igal pool, ka lõigete osas meie välispoliitikas. Tuletame meelde, kuidas pandi kinni meie peakonsulaat USA-s, meie üks mõjusamaid ajaloolise järjepidevuse kandjaid. Seda tehti tuima järjekindlusega, peaga vastu ust sõites, vaatamata mastaapsele väliseesti organisatsioonide vastuseisule. Ehk niimoodi lammutada meie järjepidevuse sümbol, see on jällegi praeguse välispoliitika pajapõhja kraapimise tunnus.

Aga meie peame olema edasi väärtuspõhised. Ehk me oleme seda kunagi ka olnud. Ja tõepoolest, vihakõneseadus tuleb seetõttu prügikasti visata, sest sõnavabadus on väärtus. Ja homolipukesed tuleb asendada Eesti lipuga.”